Tuvastamispõhimõtete alusel jaotatakse kodumajapidamises kasutatavad tulekahjusignalisatsioonid (suitsuandurid) peamiselt fotoelektrilisteks ja pooljuht- (või ionisatsiooni) tüüpideks. Fotoelektrilised suitsuandurid põhinevad optilise hajumise põhimõttel ja kasutavad valguslabürindi disaini. Need on tundlikud hõõguvatest tulekahjudest tekkivate suurte suitsuosakeste suhtes, kuid võivad veeauru ja tolmu tõttu vallandada valehäireid. Pooljuhtsuitsuandurid põhinevad pooljuhtmaterjalide juhtivuse muutustel. Need on põlevate gaaside suhtes tundlikumad ja reageerivad kiiresti lahtisele leegile, kuid võivad vallandada köögiaurude ja alkoholi tõttu valehäireid.
Koduse stseeni valiku juhend: köögis kasutatakse fotoelektrilisi või kahe{0}}tehnoloogiaga komposiitdetektoreid tavaliselt valehäirete vähendamiseks; fotoelektrilised alarmid paigaldatakse tavaliselt magamistuppa ja elutuppa, et varakult hoiatada leegivast tulekahjust; koridorid ja trepikojad võivad toimida kogu-maja ühendamise sõlmedena, valides fotoelektrilised või multifunktsionaalsed detektorid.
Paigaldamine, testimine ja hooldus: vajutage kohe pärast paigaldamist testnuppu; teha igakuiselt funktsionaalset testi; puhastada alarmi õhuvõtuava iga kuue kuu tagant; teha igal aastal simuleeritud suitsutesti; asendage aku kohe, kui see on tühi; on soovitatav vahetada kogu signalisatsioon iga 10 aasta tagant.
Asjakohased standardid: toode peab vastama kodumaistele ja rahvusvahelistele ohutus- ja toimivusstandarditele, nagu USA UL 217 standard, NFPA 72 riiklik tulekahjusignalisatsiooni standard ja Hiina GB 50166 "Automaatsete tulekahjusignalisatsioonisüsteemide ehitus- ja aktsepteerimisstandard".
