Tulekaitsesüsteemides kasutatavaid tulekahjusignalisatsiooniseadmeid on kahte tüüpi: kodeeritud ja -kodeerimata. Kodeeritud häiretel on unikaalne aadresskood, mis võimaldab põhiseadmel üksikult või samaaegselt aktiveerida ning vastavat häiret on lihtne leida. Mitte-kodeeritud häired käivituvad kohe, kui toide on olemas, ja vajavad tulekahjualarmi kontrolleriga ühendamiseks tulekahjualarmi sisend-/väljundmoodulit. Üldjuhul saab sama piirkonna ühtseks juhtimiseks kasutada ühte moodulit.
Lisaks saab tulekahjusignalisatsiooniseadmeid klassifitseerida erinevate tehniliste põhimõtete ja rakendusstsenaariumide alusel. Tuvastamispõhimõtete järgi võib need jagada ionisatsiooni-, fotoelektrilisteks ja pooljuhtide tüüpideks. Fotoelektrilised suitsuandurid põhinevad optilise hajumise põhimõttel ja on tundlikud hõõguvatest tulekahjudest tekkivate suurte suitsuosakeste suhtes; pooljuhtsuitsuandurid põhinevad pooljuhtmaterjalide juhtivuse muutustel ja on põlevgaaside suhtes tundlikumad, reageerides kiiresti lahtisele leegile; ionisatsioonidetektorid kasutavad voolu muutuste tuvastamiseks radioaktiivsete materjalide moodustatud ionisatsioonipiirkonda. Rakendusmeetodite järgi saab need jagada eraldiseisvateks-suitsuanduriteks ja võrku ühendatud automaatseteks tulekahjusignalisatsioonisüsteemideks. Võrku ühendatud süsteemid võivad edastada häiresignaale pilvandmete jälgimise platvormile kaugjälgimiseks ja ühendamiseks. Integreeritud funktsioonide põhjal saab alarmid jagada üksikuteks suitsuanduriteks ja "kolme-anduriga" intelligentseteks detektoriteks, mis ühendavad suitsu, temperatuuri ja põlevgaasi tuvastamise. Signaaliedastusmeetodite alusel saab häiresüsteemid jagada juhtmega häiresüsteemideks ja juhtmeta häiresüsteemideks (nt need, mis põhinevad Wi-Fi-l, NB-IoT-l ja muudel traadita võrkudel).
